Naljakas, kuidas inimesed teoorias halvustavad ühte käitumismustrit kindla situatsiooni kohta ning kui see sama situatsioon neile endile praktiliselt ette juhtub, käituvad nad selle sama mustri järgi, mida teoorias maha tehti.

Rääkimine on kunst ja seda pole alati kerge teha. (O.M.)

Ja mis ma selle kõige sitaga nüüd peale pean hakkama?

''Miks Sa nii truudusetu oled?''
''Ta ei ole see Õige...''

Kõneleja1: ''Aga kas sa tead, mis on positiivseim linn Eestis?''
Kõneleja2: ''Noooh?''
Kõneleja1: ''Narva!''
Kõneleja2: ''HAAHAAAHAAAHAAAAAA. :D''
(pärast naermist tuleb väike vaikusepaus)
Kõneleja2: ''Aaaa, ma tean küll. Hiv-positiivne ..''
Kõneleja1: ''Noh, jah. Seda ma mõtlesingi! :D''

Oi pliiiiin, ma ütlen. :D

Mhhhh. See närib mind pidevalt vaikselt seest. Ma ei suuda kuidagi jõuda selle lõpetamiseni ja lahendamiseni. Lõpus ei oota mind midagi uut. Tahaks jõuda lihtsalt tagasi selle hea vanani. Aga kurat küll, see ei edene üldse. Ja mitte minu süül..

Üks miski muutub nii meeldivaks, et seda mitte teha tundub täiesti absurd. Ja ometigi piinan ma praegu ennast seda mitte tehes..

Olen öölind, südaöölind.
Ma armastan ööd, nagu armastan sind.
Kas öö mind armastab, ma ei tea.
Aga ikka on hea
Olla lind, olla südaöölind.

Kas parem on olla kahe jalaga maa peal ja õnnetu või elada ebareaalsetes mõtetes ja olla õnnelik?

suht perses on paljud asjad praegu